Kilomeeter Jõesuust tori poole on Pärnu jões Päästale Hiiesaar. See on seotud paljude legendidega.
Varem olnud saar mujal, veetud härgadega praegusse kohta. Minevikus kasvanud siin suured tammed, pärnad ja toomingad. Rahvapärimuse kohaselt elasid seal hiiehaldjad - Hiie-Tõnn ja Hiie-Liisu. Arstimise ja nõidumise korral pöörduti ikka näoga saare poole. Veel eelmise sajandi viimasel veerandil oli Hiiesaar koht, kuhu vanad inimesed ei läinud ohvriannita. Vanasti käinud siin koos Eesti malev. Must härg löödud maha veri ohverdatud ohvrikivil.
Ohvrikivi on praeguseks vee alla jäänud ja puud ammu kadunud (vesi on saare väikeseks uhtunud).

Jõe vasakul kaldal asub Taali mõis, mis kuulus juba 17. saj. algusest (1619) ühele ja samale suguvõsale - Stael von Holsteinidele. Alguses kandis mõis nime Paixt (Paikuse), kuid 1853. aastal nimetati see omanike järgi ümber Staelenhofiks (Taali mõisaks). Härrastemajaks oli kahekordne lossitaoline ehitis. Seda neogooti stiilis mõisat ehitati korduvalt ümber, rüüstati kõvasti peale Esimest maailmasõda. Praegu on huvitavamatest ehitusdetailidest säilinud nurgatorn ja võlvkaarestikuga rõdu. 19. saj. keskelt pärineb maakividest ait, fassaadil viis võlvikaart; pisut hilisemast ajast pikk poolkelkkatusega käsitööliste elamu.
Taali parunite kohta on rahvasuus säilinud palju jutte.
Üldiselt olid siinsed parunid "rahvamehed" ja kohalikega heas läbisaamises. Kuid oli ka omakasupüüdlike. 1845. a. Mõisahärraks saanud Johann Heinrich Stael von Holstein püüdis igati naabrite maid oma valdusse saada. Peale järjekordset "piiriõgvendamist" võtsid talumehed nõuks säilitada mõisniku poolt maha võetud piiritähise asukoht. Selleks võetud vallavanema 12-aastane poeg, antud talle vana piirikupitsa juures peksa ja öeldud: "nüüd tead hiljem rääkida, kus vanasti Taali valla piir oli!"

Urumarjal on keset jõge suur kaitse alune kivi mille ümbermõõt on 22 m, kõrgus jõe põhjast umbkaudu 5 m. Kivi on kunagi kaheks lõhenenud. Seda kivihiiglast on siinse piirkonna muinasasukad kasutanud ka kultusekivina.
Kivi nimetuse kohta on palju rahvajutte. See olevat Kalevipoja vestitaskust maha pudenenud, kui vägilane jõest üle astunud. Teine jutt räägib nii. Kui Pärnus esimest kirikut ehitati, siis olnud Vanapaganal selle üle paha meel. Ta võtnud suure kivi ja visanud Võnnust Pärnu kiriku torni pihta. Pole aga nii palju jõudu olnud ja kivi kukkunud Taali karjamõisa alla jõkke. Kolmas pajatus ütleb, et Kalevipoeg tahtnud seda kivi Tallinnast Võnnu linna pihta visata.