Toris paljandub ülem-devoni liivakivi Pärnu lade (lihtsamalt-devoni liivakivi). Jõe vasak kallas moodustab silla juures kalmistu kohal umbes 500m pikkuse, kohati üle kümne meetri kõrguse järsaku. Liivakivi alumises osas leidub kolmsada miljonit aastat tagasi elanud rüükalade luutükikesi ja primitiivsete taimede (psilofüütide) jäänuseid. Tori paljand on üks väheseid devoni taimede leiukohti Baltimaades. Kohati võib liivakividel näha ka mergeldolomiiti püriidipesakestega.
Allikad uuristasid liivakivisse kõrge ja sügava koopa. Eelmise sajandi keskel võis minna mööda koobast mitusada meetrit maasügavusse. Et käik oli suur ja ulatus kaugele, hakati seda kutsuma Tori põrguks.

Laiemalt hakkas Tori põrgu kuulsust koguma möödunud sajandi teisel poolel :ilmusid mitmesugused jutustused põrgust "Sakala" jutulisas(1878) ja "Postimehe" lõbulisas (1889). Tori põrgust ei pääsenud mööda ka siinkandis elanud kirjanik Andres
Saal oma ajaloolistes jutustustes.
Tori põrgu langes sisse 1908. a. See käinud nii. Põrgu kohal olnud mõisa põld. Sulane äestanud põldu, kui põrgu õhukeseks ja nõrgaks jäänud lagi sisse langenud. Hobused jäänud kindla maa peale ja tõmmanud sulase koos äketega august välja. Teine suurem varisemine oli 1937.a., suue langes sisse 1974 aastal.

Tori põrgu ja vanapaganaga on seotud äärmiselt palju rahvajutte ja muistendeid. Tori kodu-uurija Mihkel Tilk kogus neid üle saja.
Rahvasuu tunneb kolme põrguvürsti : Kurat - see on tõesti kurjuse sümbol, tige ja julm; Sarvik - suur ja imposantne, tema on põrgu pärisperemees; Vanapagan - tema on oma tegutsemise järgi kõige rahvalähedasem, Tori rahvajuttudes on enamikus tegemist just Vanapaganaga. Vanapaganat on Tori kandis nähtud mitmel pool ja mitmel korral: hirmutanud reisilisi, kiusanud teisel pool jõge põrgu vastas naisi, olnud kõrtsis viina viskamas. Alljärgnevalt mõned lood.

Tori põrgu asub tori kihelkonna keskel. Varema arvamise järgi ka maakera keskel, sest siit algas telg, mille ümber pöörleme. Telje teine ots ulatub siis taeva. Tori rahval on suhteliselt lihtsam minna kunagi põrgu, see on käepärasem. Pealegi on surnuaed üleval ja põrgu all.
Mees läinud hobusega Tori põrgust mööda. Ise kartnud, et siin neid põrgulisi hulgub. Äkki hakatud kuube seljast ära rebima. Teinud hirmuga nööbid lahti ja andnud hobusele piitsa. Kuub tõmmatud seljast ära. Jõudnud suure vaevaga koju. Seal poeg leidnud, et kuuehõlm oli jäänud hoopis rattavahele.

Teelisedjõudnud hilisel sügisõhtul Torisse ja jäänud põrgusse öömajale. Teinud lõkke maha. Süüa pole olnud, saatnud ühe mehe mõisa karjaaeda lammast varastama. Tori kirikuõpetajal olnud jalad haiged, käinud üle jõe rahvaarsti juures tohterdamas. Ei saanud ise mäest alla lootsiku juurde, kutsar kandis seljas. Mehed põrgus näinud, et keegi tuleb midagi seljas, arvanud et kaaslane lambaga, hõiganud: "Kas on hästi rasvane!" Kui õpetaja seda kuulnud, arvanud, et kuradid platsis tema hinge tahtmas, karanud kutsari seljast maha ja jooksnud mäest üles. Jalad korrapealt terved!

Vanapagan kiusanud põrgu vastaskaldal oleva Tõia küla naisi. Kui naised pesu pesnud, määrinud vanapagan pesu ära ja kuivatamise ajal lasknud vihma sadada. Kui naiste kannatus otsa lõppenud, võtnud märja pesu ja pesukurikad, läinud põrgusse ning hakanud märja pesu ja kurikatega Vanapaganat peksma. See jooksnud põrgust välja ja Kikepera raba poole.